Klassis saab üks laps päikese rolli, üks laps vihma rolli ja teised lapsed taimede rolli. Päikese rolli mängiv laps kannab kollaseid käepaelu, vihma rolli mängiv laps kannab siniseid käepaelu ja taimede rolli mängivad lapsed kannavad rohelisi käepaelu. Taimede rolli mängivad lapsed jooksevad ära. Päikese rolli mängiva lapse eesmärk on taimi kinni püüda. Kui taimed päikese poolt kinni püütakse, kuivavad nad ära ehk muutuvad skulptuurideks. Vihma rolli mängiv laps peab pärast päikest taimi ükshaaval puudutama ja ellu äratama. Õpetaja võib selle mängu jaoks mängida muusikat ja mängu võib mängida nii siseruumides kui väljas. Selle mängu eesmärk on näidata, et ilma veeta kuivatab päike taimed ära.

Tegevuse lõpus ütleb liblikas hüvasti ja lahkub.

Ettevalmistus: Enne tundi valmistab õpetaja ette juurvilja, mis suudab näidata juurdumist (nt kartul, kaalikas, porgand, redis, seller) ning toob selle klassi vaatlemiseks.

1. osa: Uurimine ja koostöö

Rühmade moodustamine: Õpilased jagatakse väikestesse, 3–4-liikmelistesse rühmadesse.

Uurimisülesanne: Iga rühm kasutab uurimiseks arvuteid või tahvelarvuteid, et teada saada, mida on köögiviljadel vaja edukaks juurdumiseks.

Rühmad teevad oma järeldustest selged märkmed. Nad kirjutavad või joonistavad oma tulemused paberile või kleeppaberitele ning kinnitavad need klassitahvlile.

Iga rühm esitleb oma uurimistulemusi klassile. Õpetaja võtab jagatud info kokku ja korraldab selle klassi tahvlile ühise arusaama loomiseks.

Klass jagatakse kaheks suureks rühmaks:

Rühm A: Esindab köögivilju, mis püüavad juurduda ja kasvada.
Rühm B: Esindab erinevaid keskkonnategureid ja toitaineid, mis on vajalikud kasvuks (nt päike, vesi, muld, pH, lämmastik, kaalium jne), koos elementidega, mis ei ole kasulikud.

Kõigi elementide — nii kasulike kui kahjulike — nimed prinditakse välja A4-formaadis ja kinnitatakse õpilastele rinna peale.

Põrandale märgitakse ring või määratakse kindel “kasvuala.”

Juurdumise väljakutse

Köögiviljad Rühmast A peavad ära tundma ja püüdma need elemendid, mida neil on vaja, ning tooma need kasvualasse (ringi sisse).

Elemendid, mida ei vajata (nt saasteained või liigsed ained),sisse tuua ei tohi.

Pärast mängu arutavad õpilased:

• Millised kasulikud elemendid saadi kätte?

• Kas kogemata saadi ka mõni mittevajalik element?

• Mis võib juhtuda, kui taim saab midagi, mida ta ei vaja?

Seemnepangad muutuvad üha olulisemaks, kuna maailm seisab silmitsi süvenevate kliimamuutuste probleemide ja geopoliitilise ebastabiilsusega. Kuna 40% taimeliikidest on väljasuremisohus ja inimkond sõltub suuresti vaid kolmest põhikultuurist — maisist, riisist ja nisust —, on seemnepankade roll ülemaailmses toidujulgeolekus järjest tähtsam.

Maailmas on umbes 1 700 seemnepanka, mis säilitavad taimeliike, et hoida elus bioloogiline mitmekesisus ja kultuuripärand, tagada põllukultuuride ellujäämine muutuvas kliimas, toetada teadustööd haiguskindluse ja jätkusuutliku põllumajanduse alal ning pakkuda varuplaani looduskatastroofide või konfliktide korral.

Olulisemad seemnepangad maailmas:

• Svalbardi ülemaailmne seemnehoidla Norras, mis mahutab kuni 4,5 miljonit seemnesorti Arktika igikeltsas — ülemaailmne varukoopia.

• Millenniumi seemnepank Ühendkuningriigis, kus hoitakse üle 2,4 miljardi seemne 40 000 liigist, keskendudes metsikutele taimedele.

• ICARDA seemnepank Liibanonis, mis viidi üle Süüriast ning oli esimene, kes taastas Svalbardist sõja tõttu kaotatud seemneid.

• Vavilovi instituut Venemaal, asutatud üle 100 aasta tagasi, hoiab üle 325 000 proovi, osa neist juba Teise maailmasõja ajast.

• Ameerika Ühendriikide Colorado osariigi Rahvuslik Geneetiliste Ressursside Säilitamise Laboratoorium, kus on üle 500 000 proovi, toetades kultuurtaimede uurimist ja haiguskindlust.

• Peruu Kartulipark, mida juhivad põlisrahvad ning kus säilitatakse üle 2 300 kartulisordi ja muid Andide kultuure.

Seemnepangad ei ole lihtsalt seemnete hoiukohad — need on eluallikad tuleviku toidusüsteemidele, eriti kliimamuutuste tingimustes. Säilitades geneetilist mitmekesisust, pakuvad nad inimkonnale vahendeid kohanemiseks, ellujäämiseks ja arenguks.

Need seemnepangad on hädavajalikud, et kaitsta bioloogilist mitmekesisust ja tagada toidujulgeolek, eriti olukorras, kus ülemaailmsed väljakutsed aina süvenevad.

Kaugel põhja pool, arktilisest ringist kõrgemal, Norra kaugel asuval Svalbardi saarel, asub rajatis, mis vaikselt kaitseb üht inimkonna kõige väärtuslikumat vara: seemneid. Ametlikult kannab see nime Svalbardi Ülemaailmne Seemnehoidla, kuid seda kutsutakse sageli „maailmalõpu hoidmiseks“ (inglise keeles Doomsday Vault), kuna seal hoitakse varukoopiaid maailma kõige olulisematest põllukultuuride seemnetest—juhuks, kui peaks juhtuma ülemaailmne katastroof.

Umbes 1 300 kilomeetrit põhjapool polaarjoont, mäenõlva sisse rajatud hoidla asub igikeltsa ja tugeva kivikihi all. See on ehitatud nii, et talub looduskatastroofe, sõdu, elektrikatkestusi ja isegi meretaseme tõusu. Selle eesmärk? Tagada, et inimkond suudaks toitu kasvatada ka üleilmse kriisi korral.

Svalbardi seemnehoidla mahutab kuni 4,5 miljonit seemneproovi, kus igaüks esindab ainulaadset põllukultuuride sorti kogu maailmast. Hetkeseisuga hoitakse seal üle 1,1 miljoni seemneproovi, mis on kogutud peaaegu igast maailma riigist—muutes selle maailma suurimaks ja mitmekesisemaks põllumajandusliku geneetilise mitmekesisuse koguks.

Hoidlas on seemned õhukindlalt suletud pakendites ja neid hoitakse püsival temperatuuril –18°C. Külmad, kuivad ja pimedad tingimused on seemnete säilitamiseks ideaalsed, võimaldades neil elujõulisena püsida kümneid või isegi sadu aastaid, ilma et nad idaneksid või rikneksid.

See asutus ei tööta nagu tavaline pank, kust midagi regulaarselt välja võetakse. Tegemist on varukoopiana toimiva ladustamiskohaga—globaalse kindlustuspoliisina. Rahvuslikud seemnepangad saadavad oma kogude dubleeritud proovid Svalbardi, et neid seal turvaliselt hoida.

Kuigi suurem osa seemnepangast on täidetud põhitoiduainete, nagu nisu, riisi ja maisiga, leidub seal ka haruldasi ja kultuuriliselt olulisi taimeliike. 

1. Amarand (Amaranthus spp.) – asteekide iidne teravili
Amarand oli tähtis toidukultuur vanade tsivilisatsioonide, näiteks asteekide ja maiade jaoks. See on valgurikas, gluteenivaba ning väga vastupidav kuivusele ja viletsale mullale. Kuigi koloniseerimise ajal peaaegu hävis, on traditsioonilised kogukonnad Kesk- ja Lõuna-Ameerikas selle säilitamise nimel tööd teinud—ja nüüd on see turvaliselt Svalbardis hoiul.

2. Nagoya Daruma riis – Jaapani pärandisort
See haruldane jaapani traditsiooniline riisisort on tuntud oma lühikeste varte ja varase valmimise poolest. Seda on kasvatatud üle 300 aasta, kuid moderniseerimise käigus jäi see peaaegu kadunuks. Jaapani teadlased andsid selle Svalbardi hoiule, et kaitsta oma põllumajanduslikku pärandit.

3. Abessiinia banaan (Ensete ventricosum) – Etioopia varjatud eluliin
Tuntud ka kui „vale banaan“, on see taim miljonite etiooplaste jaoks elutähtis toiduallikas. Erinevalt tavalisest banaanist korjatakse tärklis selle taime varrest, mitte viljast. See on vastupidav kuivusele ja haigustele, kuid väljaspool kodupiirkonda vähe tuntud. Selle säilitamine Svalbardis kindlustab, et see kliimamuutustele vastupidav kultuur ei kao.

Kliimamuutuste ja elurikkuse vähenemise ajastul on seemnepangad nagu Svalbard toidujulgeoleku seisukohalt üliolulised. Need aitavad vältida olukordi, kus terveid põllukultuure võidakse kaotada üleujutuste, tulekahjude või sõdade tõttu—nagu juhtus Süüria seemnepangaga Aleppos, mis sai kodusõjas kahjustada ning teadlased pidid taotlema seemneid tagasi Svalbardist, et põllumajandus taaselustada.

Svalbard tuletab meelde, et kuigi tänapäeva elu suunab meid pidevalt tulevikku vaatama, sõltub meie ellujäämine mineviku säilitamisest—seemnete, teadmiste ja elurikkuse, mida on edasi antud põlvest põlve.

Navdanya seemnepank Indias, mille asutas keskkonnaaktivist Vandana Shiva, on mõjukas liikumine kohalike ja traditsiooniliste seemnete kaitseks, mis on suurepäraselt kohandunud India mitmekesise kliimaga. Erinevalt tööstuslikest seemnetest ei sõltu need geneetiliselt muundatud organismidest (GMO-dest) ega keemilistest väetistest.

Navdanya töötab otse kohalike põllumeestega, aidates neil kasvatada, vahetada ja põlvest põlve edasi anda põlisseemneid. See ei ole vaid põllumajandus—see on bioloogilise mitmekesisuse, toidusõltumatuse ja kultuuripärandi kaitsmine. Selle töö kaudu annab Navdanya kogukondadele võimaluse võtta tagasi kontroll oma seemnete, mulla ja tuleviku üle.

Sussexis, Inglismaal asuv ja Kew Gardensi poolt hallatav Millenniumi seemnepank on maailma suurim metsikute taimede seemnepank. Seal hoitakse üle 2,4 miljardi seemne, sealhulgas haruldasi ja ohustatud liike kogu maailmast.

See erakordne projekt on osa ülemaailmsest missioonist päästa 25% maailma taimeliikidest aastaks 2025. Sügaval maa all, spetsiaalselt loodud hoidlates, säilitatakse seemneid turvaliselt, et kaitsta elurikkust ja tagada, et ükski liik ei kaoks igaveseks.

• Uurige õpetaja poolt ette valmistatud eelnevalt juurdunud köögivilju luubi või mikroskoobi abil.

• Jälgige juurte kuju, paksust, kasvusuunda ja tekstuuri.

• Küsige: „Kas kõigil taimedel on samasugused juured?“

Uurimine:

• Kasutage arvuteid, et uurida erinevat tüüpi taimede juuri (nt peajuur, narmasjuur, lisajuur jne).

• Leidke ja printige välja erinevat tüüpi juurte fotod või skeemid.

Arutelu:

• Iga rühm esitleb oma vaatlusi ja uurimistulemusi.

• Arutlege sarnasusi ja erinevusi vaadeldud juurte ja uurimistöö käigus leitud juurte vahel.

Praktiline rakendus:

• Istutage juurtega köögiviljad mullasse määratud alale (nt kooliaeda või klassiruumi lillepottidesse).

• Vaatlege keskkonda ja tehke koostööd rühmana, et ületada istutamisega seotud takistusi (nt kõva pinnas, palju umbrohtu, ruumipuudus)

• Rühmas arutage ja pakkuge välja lahendusi probleemidele, millega istutamise ajal kokku puutusite.

• Dokumenteerige lahendused ja jagage neid klassiga.

Eesmärk: Aidata õpilastel avastada, kuidas väikesed teod, ideed ja loovus—nagu väike kikerhernes—võivad viia suurte muutusteni. 

Juurdumise kogemine:

Pärast taimede juurte kohta õppimist proovivad õpilased nüüd ise taimi idandama.

Vajalikud vahendid:

• Kuivatatud kikerherned (mitte keedetud ega röstitud)

• Kauss või klaaspurk

• Puhas vesi

• Marli või köögirätik

• Kummirõngas või nöör

• Paber või ajaleht (soovi korral)

• Kannatust ja uudishimu!

Leota kikerherned

• Pane kuivatatud kikerherned kaussi või purki.

• Lisa rohkelt vett – vähemalt 3x rohkem, kui on herneid.

• Lase kikerhernestel liguneda 8–12 tundi või üle öö.

• NB! Kikerherned paisuvad vees suuremaks.

Kurna ja loputa

• Järgmisel hommikul kurna herned ja loputa puhta veega.

• Aseta need tagasi purki või kaussi.

• Kata purk marli või õhukese riidega ja kinnita kummiga.

• Aseta purk varjulisse, toatemperatuuril kohta (väldi otsest päikest).

Loputa iga päev

• 2 korda päevas (hommikul ja õhtul), loputa herned värske veega ja kurna hoolikalt.

• See hoiab ära hallituse ja aitab hernestel tervislikult idaneda.

Jälgi kasvu

• 1–3 päeva pärast peaksid nägema väikseid juuri, mis hernestest välja tulevad.

• Jätkake loputamist seni, kuni juured on paar millimeetrit pikad.

Istutamine

• Kui soovid, saad nüüd idandatud kikerherned mulda istutada, et taim edasi kasvaks.

Nipid:

• Idandamiseks sobivad kõige paremini ökoloogilised kuivatatud kikerherned.

• Kui ilm on väga soe, võib loputada ka 3 korda päevas.

• Idandatud kikerherneid võib kasutada ka toiduks, kuid klassitegevuses on põnevam neid vaadelda ja istutada.

Idandatud kikerherned paigutatakse klassiruumi, kus neid saab järjepidevalt jälgida.

Õpilased võrdlevad nähtut sellega, mida nad juba teavad juurtest ja taimedest.

Neid julgustatakse mõtlema, mida uut nad nüüd märkavad ja õpivad.

Õpilased kujutlevad uut 3D-toodet, mis on valmistatud kikerhernestest. Toode peab olema:

• Funktsionaalne

• Ühendama kahte olemasolevat toodet üheks loominguliseks leiutiseks
  (Näide: telefon, mis on ühendatud joogiklaasiga)

Õpilased joonistavad või ehitavad oma idee, selgitades selle eesmärki ja seda, kuidas see võiks maailma aidata või midagi paremaks muuta.

Vabatahtlikult, edasijõudnumatele või vanematele gruppidele:

• Õpilased ehitavad kikerhernestest ja hambatikudest kõrgeima torni.

• Võite lisada täiendavaid kriteeriume vastavalt grupi tasemele, näiteks:

  • Kõrgeim ja tugevam

  • Kõrgeim

  • Kõrgeim, tugevam ja esteetiliselt ilusaim

Üks nädal enne projekti algust palub õpetaja õpilastel koguda seemneid oma kodudest, peredest või kogukondadest — see võib hõlmata seemneid koduaedadest, lähedal asuvatest küladest võiostmist poodidest.

Projekt julgustab õpilasi võtma seemnete säilitamise eest vastutuse ning jagama oma teadmisi teistega. Projekt koosneb neljast põhiprotsessist: uurimine, analüüs, disain ja elluviimine.

Alustuseks tutvustatakse õpilastele kohalike, esivanemate ja geneetiliselt muundatud (GMO) seemnete vahet. Klassiarutelu ja mõtiskluste kaudu uurivad nad, kuidas kohalikud seemned on põlvest põlve säilinud ning miks on tähtis neid kaitsta ja tulevikuks jagada.

Järgmises etapis mõtlevad õpilased välja, kuidas seemneid säilitada ja eksponeerida nii, et see tõstaks teadlikkust. Nad arutlevad, kuidas inimesi julgustada väärtustama kohalikke seemneid ja mõtlevad välja loomingulisi viise, kuidas seda sõnumit nähtavaks teha.

Seejärel töötavad õpilased koos oma ideedest plaani koostamiseks. Nad otsustavad, milline nende seemnesäästupõrsas välja näeb ja kuidas see töötab — kas see on kast, tahvel, purgid, ümbrikud või mõni muu vorm. Samuti kaardistavad nad vajalikud materjalid, kuidas need kätte saada ja kuidas oma tööd organiseerida. Keskendutakse koostööle, planeerimisele ja loovusele.

Elluviimise faasis hakkavad õpilased esmalt sorteerima, grupeerima ja märgistama kogutud seemneid. Nad annavad oma disainile elu ja alustavad kujundatud säilitussüsteemi loomist. Kui see on valmis, keskendutakse seemnetest enamat õppimisele. Klass jagatakse neljaks rühmaks, kellele antakse erinevad seemned uurimiseks. Nad vastavad järgmistele küsimustele:

• Kus see seeme kõige paremini kasvab?

• Mida see vajab õitsenguks?

• Millal ja kuidas peaks seemet külvama?

• Kas see on nende piirkonnas tavaline või haruldane?

Iga rühm koostab arvutis oma leidudest kirjelduse ning loob väikeseid infokaartide komplekte, mis pannakse seemnete kõrvale eksponeerimiseks. Need kaardid on osa lõplikust näitusest.

Projekti jagamiseks kooli või kogukonnaga loovad õpilased plakateid, kasutades digitaalseid tööriistu nagu Canva. Plakatid prinditakse välja ja kasutatakse näituseala kaunistamiseks, kus seemnesäästupõrsad on välja pandud. Külastajad saavad tutvuda seemnete ja nende lugudega ning õppida kohaliku bioloogilise mitmekesisuse kaitsmise olulisust.

Selle loomingulise ja uurimusliku projekti kaudu õpivad õpilased mitte ainult praktilisi oskusi, vaid arendavad ka pikaajalist jätkusuutlikku mõtlemist. Seostades oma isiklikke kogemusi keskkonnakohustusega, hakkavad nad mõjutama oma ümbrust ning julgustama teisi hindama seemneid kui ühist, väärtuslikku aaret, mida tasub kaitsta.

Mõned seemned, näiteks nisu või mais, võivad korralikult säilitades ellu jääda aastakümneid või isegi sadu aastaid. Õigetes tingimustes võivad seemned püsida iduvõimelisena palju kauem, kui me arvata oskame.

Seemneid kuivatatakse hoolikalt ning hoitakse väga madala õhuniiskuse ja temperatuuri juures, et aeglustada nende loomulikku vananemisprotsessi. See säilitamismeetod aitab hoida nende iduõigust võimalikult kaua.

Mõned seemnepangad ei hoia ainult seemneid — nad säilitavad ka taimede DNA-d. See võimaldab teadlastel laboris liike uuesti kasvatada, kui algsed taimed looduses või põllumajanduses kaovad.

Lisaks suurtele ülemaailmsetele seemnepankadele on olemas kogukondlikud seemnepangad, kus inimesed vahetavad ja jagavad seemneid vabalt. Need algatused aitavad kaitsta kohalikke ja vanu sorte ning säilitada traditsioonilist teadmist.

Seemned peavad ellujäämiseks “magama”:
Seemnepankades satuvad seemned nn peatumisolekusse. Külm ja kuiv säilitamine aeglustab nende ainevahetust, nii et seemned saavad “magada” ilma vananemata.

Mõned seemned on keerulisemad säilitada:
Kõiki seemneid ei saa kuivatada ja külmutada. Troopilised liigid, nagu kakao või avokaado, annavad välja nn raskesti säilitatavaid seemneid, mida tuleb hoida teistmoodi — sageli elusate taimede kujul väliseemnepankades.

Seemnepangad kaitsevad poliitiliste ja keskkonnakriiside eest: Süüria kodusõja ajal kasutasid teadlased Aleppo seemnepanga hävinemisel Svalbardi globaalset seemnepanka, mis tõestas, kui olulised need varukoopiad on hädaolukordades.